2026
Puit lammutatud majast (Saxby küla, Vormsi), metall, puhur, heli, tuli, kivi, tee.
Requiem Larium on installatsioon ja rituaalne protsess, mis käsitleb kodu hävimist, ajaloolist katkestust ja leina. Teose lähtepunktiks on Vormsi saare Saxby külast pärit puit ühelt rannarootslaste mahajäetud elamult. 1944. aastal põgenes peaaegu kogu saare rannarootsi kogukond Rootsi ning paljud mahajäänud hooned hävisid järgnevatel kümnenditel.
Teose valmimise ajal jõudsid Euroopasse iga päev teated Ukraina sõjas purustatud ja põlevatest kodudest. Mineviku ning oleviku hävingud põimusid üheks tervikuks: sajandite jooksul kujunenud kodud võivad kaduda mõne tunni jooksul ning koos nendega ka mälestused, suhted ja tuleviku lootused.
Installatsiooni keskmes oli endise kodu jäänustest laotud puuriit, mida näituse jooksul järk-järgult spetsiaalselt selle töö jaoks ehitatud ahiorelis põletati. Põlemise käigus muutus puit soojuseks, suitsuks ja tuhaks, samal ajal kui ahioreli viled lõid pidevalt muutuva heliruumi. Teos toimis omamoodi reekviemina hävinud kodudele ning rituaalina, mis võimaldas kogeda leina, lahtilaskmist ja leppimist.
Requiem Larium lähtub põlvkondlikust kogemusest. 2001. aastal sündinuna kasvasin üles ajastul, mil valitses laialdane usk, et tulevik muutub stabiilsemaks, rahulikumaks ja jõukamaks. Sõjad Euroopas, süvenev kliimakriis ja poliitiline polariseerumine on selle ettekujutuse kahtluse alla seadnud. Ahi ja selle ümber kujunenud rituaal pakkusid võimalust leinata kadunud tulevikulubadusi ning otsida lohutust maailmas, mille ebakindlus näib üha kasvavat.
Teost eksponeeriti Eesti Kunstiakadeemia TASE lõputööde festivalil ARSi kunstilinnaku 5. korruse mererõdul ja vahealal ning Noore Skulptori Preemianäitusel ARSis, kus töö pälvis I preemia. ARSis toimunud näituse viimasel päeval kulmineerus teos ühise söömaajaga, mille jaoks valmistas restoran Klorofüll toidu ahiorelil, sidudes mälestamise, kogukondliku koosolemise ja materiaalse muundumise üheks rituaalseks tervikuks.
Minu arvates on siin kõige huvitavam just see "kadunud tuleviku" motiiv. See eristab teost tavalisest sõja- või mälutööst. Võiks isegi veel selgemalt sõnastada, et reekviem ei ole ainult hävinud majale, vaid ka ühele 1990.–2000. aastate optimistlikule tulevikukujutlusele. See annab tööle laiema poliitilise ja põlvkondliku mõõtme.
Requiem Larium
2026
Wood from a demolished house (Saxby village, Vormsi Island), metal, blower, sound, fire, stone, tea.
2026
Wood from a demolished house (Saxby village, Vormsi Island), metal, blower, sound, fire, stone, tea.
Requiem Larium is an installation and ritual process addressing the destruction of home, historical rupture, and grief. The work is centred around timber salvaged from an abandoned Coastal Swedish house in Saxby village on Vormsi Island. In 1944, nearly the entire Coastal Swedish population of the island fled to Sweden, and many of the houses they left behind disappeared over the following decades.
The work emerged during a period when images of homes destroyed by the war in Ukraine were becoming a daily reality across Europe. Past and present forms of destruction converged: homes built over generations can disappear within hours, taking with them memories, relationships, and imagined futures.
At the centre of the installation stood the remains of a former home, stacked as fuel and gradually burned in a furnace-organ constructed specifically for the work. As the wood transformed into heat, smoke, and ash, the organ pipes produced a continuously shifting soundscape. The work functioned both as a requiem for destroyed homes and as a ritual of mourning, release, and reconciliation.
Requiem Larium is informed by a generational experience. Born in 2001, I grew up during a period marked by a widespread belief that the future would become increasingly stable, peaceful, and prosperous. Wars in Europe, the accelerating climate crisis, and the rise of political extremism have challenged that assumption. The furnace and its rituals offered a space to mourn the loss of those promises and to seek consolation in the face of an increasingly uncertain future.
The work was presented at the TASE Graduation Festival of the Estonian Academy of Arts in the transitional space and sea-facing terrace on the fifth floor of ARS Art Factory, and later at the Young Sculptor Prize Exhibition, where it received First Prize. On the final day of the exhibition, the work culminated in a communal meal prepared on the furnace-organ by the ARS restaurant Klorofüll, bringing together remembrance, material transformation, and collective gathering in a shared ritual.
Acknowledgements
Special thanks to Hardo Kriisa for advising on the construction of the organ pipes, Rainer Tilk for assistance with technical setup and assembly, and Saamel Sonn for coding the system. Gratitude to Kirke Kangro for supervising and guiding the project at the Estonian Academy of Arts (EKA), as well as to Kalle Pruuden and Visa Nurmi for their support in the realization of Requiem Larium. Klorofüll is thanked for preparing the communal meal during the final activation.
